Suur Pealik Washingtonis saadab sõna,
et soovib osta meie maad
Suur Pealik saadab meile ühtlasi
oma sõpruse ja hea tahte kinnituse.
See on temast kena, sest me teame,
et ta ei tunne erilist vajadust
meie sõpruse järele.
Kuid me kaalume pakkumist,
teades, et kui me ei müü,
siis võib valge mees tulla püssiga käes
ja võtta meie maa.
Kuidas saab osta-müüa
taevast või maa soojust?
See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus
ja vete sädelus ei kuulu meile,
siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha.
Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas,
udu hämarduvas metsas, iga välu,
iga sumisev putukas on püha
mu rahva meeles ja mõtetes.
Mahl, mis puudes liigub,
kannab punase mehe mälestusi.
Valge mehe surnud unustavad maa,
kus nad sündisid,
kui nad rändavad tähtede juurde.
Meie surnud ei unusta iial
seda ilusat maad,
sest see on punase mehe ema.
Me oleme osa sellest maast
ja tema on osa meist.
Lõhnavad lilled on meie õed;
hirv, hobune, vägev kotkas –
need on meie vennad.
Kaljused mäeharjad, aasade rohelus,
poni keha soojus ja inimene –
kõik kuuluvad samasse peresse.
Nõnda siis, kui Suur Pealik Washingtonis
saadab sõna, et tahab osta meie maad,
nõuab ta meilt tõesti palju.
Suur pealik saadab sõna, et annab meile paiga,
kus võime rahus omaette elada.
Tema oleks meie isa
Ja meie tema lapsed.
Me siis kaalume pakkumist osta meie maa.
Kuid see ei ole kerge.
Sest see maa on meile püha.
Sädelev vesi ojades ja jõgedes
ei ole lihtsalt vesi,
see on meie esiisade veri.
Kui me müüme teile maa,
siis peate meeles pidama,
et see on püha,
ja õpetama oma lastele,
et see on püha,
et iga põgenev virve järvede selges vees
räägib mu rahva elu
sündmustest ja mälestustest.
Vete vulin on mu isa isa hääl.
Jõed on meie vennad,
nad kustutavad me janu.
Jõed kannavad meie kanuusid
ja toidavad me lapsi.
Kui müüme teile oma maa,
peate meeles pidama ja õpetama oma lastele,
et jõed on meie vennad ja teie vennad
ja te peate kohtlema neid nagu vendi.
Punane mees on alati taandunud
valge mehe ees,
nagu mägede udu
põgeneb hommikupäikese eest.
Kuid meie isade põrm on püha.
Nende kalmud on püha pind,
ja niisama on need künkad, need puud,
see maanurk pühitsetud meile.
Me teame, et valge mees ei mõista me eluviisi. Üks paik on talle seesama mis teinegi,
sest ta on võõras, kes tuleb öösel
ja võtab maalt kõike, mida tahab.
Maa pole talle vend, vaid vaenlane
ja vallutanud selle, tungib ta edasi.
Ta jätab oma isade kalmud
ega hooli neist.
Ta röövib maa oma lastelt.
Ta ei hooli millestki.
Tema isade kalmud ja tema
laste sünniõigus jäävad unustusse.
Oma ema – maad –
ja oma venda – taevast –
kohtleb ta kui asju,
mida ostetakse, röövitakse, müüakse
nagu lambaid või kilisevaid helmeid.
Ta ahnus neelab maa, jättes järele kõrbe.
Ma ei tea.
Meie teed on teised kui teie teed.
Teie linnade nägemine teeb haiget
punase mehe silmale.
Võib ju olla, et punane mees
on metslane ega saa aru.
Pole ühtki vaikset kohta valge mehe linnas.
Pole paika, kus võiks kuulda
lehtede pungast keerdumist kevadel
või putuka tiibade sihinat.
Võib ju olla, et olen metslane ega saa aru.
Aga müra lõikab kõrva.
Ja mis on elu, kui ei kuule
öösorri üksildast häälitsust
või konnade koori öisel tiigil?
Ma olen punane mees ega saa aru.
Indiaanlane eelistab
üle roostiku pühkiva tuule mahedat häält
ja männiokaste lõhna tuules
pärast keskpäevast vihma.
Õhk on kallis punasele mehele,
sest kõigil on ühine hingus:
loomadel, puudel, inimestel –
kõigil on ühine hingus.
Valge mees vist ei märkagi õhku,
mida ta hingab.
Ta on tuim haisu vastu,
nagu palju päevi surma varjus olnud mees.
Kuid kui me müüme teile oma maa,
peate meeles pidama, et õhk on meile kallis,
et õhk jagab oma hinge kõigele elavale,
mida ta ülal peab.
Tuul, mis andis meie vanaisale
esimese hingetõmbe,
võtab vastu ta viimse ohke.
Ja tuul peab andma elu vaimu ka meie lastele.
Ja kui me müüme teile oma maa,
peate hoidma seda eraldi ja pühana,
kuhu isegi valge mees võib minna
maitsma tuult,
millel on aasa lillede lõhn.
Nii me siis kaalume teie ettepanekut
osta meie maa.
Kui me sellega nõustume,
sean ma ühe tingimuse:
valge mees peab kohtlema selle maa loomi
nagu oma vendi.
Ma olen metslane
ega mõista mingit muud võimalust.
Olen preerias näinud
tuhandet roiskuvat piisonit,
kelle valge mees kõmmutas maha
möödakihutavast rongist
ja jättis sinnapaika.
Ma olen metslane ega mõista,
kuidas tossav raudne hobu
võib olla tähtsam kui piison,
keda meie tapame vaid selleks,
et püsida elus.
Mis on inimene ilma loomadeta?
Kui kõik loomad oleksid kadunud,
sureksid inimesed suurest hingeüksindusest.
Sest kõik, mis juhtub loomadega,
juhtub peatselt ka inimesega.
Kõik on omavahel seotud.
Te peate õpetama oma lastele,
et maapind nende jalge all
on meie esiisade põrm.
Et nad austaksid seda maad,
mis varjab meie hõimu elusid.
Õpetage oma lastele,
nagu meie oleme õpetanud oma lastele,
et maa on meie ema.
Kõik, mis juhtub maaga,
see juhtub ka maa poegadega.
Kui inimene sülitab maa peale,
Siis sülitab ta iseenda peale.
Me teame –
maa ei kuulu inimesele,
vaid inimene maale.
Me teame –
kõik on omavahel seoses nagu veri,
mis liidab suguvõsa.
Kõik on seoses.
[…]
Pole tähtis, kus me veedame ülejäänud päevad. Neid ei ole palju.
Veel mõned tunnid, veel mõned talved,
ja suurtest suguharudest,
kes kord elasid sel maal
ja kes nüüd uitavad salguti metsades,
pole järele jäänud ühtki last
leinamas rahva kalmudel,
kes kord oli niisama võimas
ja täis lootusi nagu teie rahvas.
[…]
Ka valged kaovad,
Võib-olla varem kui kõik teised hõimud.
Kes pidevalt rüvetab oma aset,
see lämbub ühel ööl omaenda saastas.
Kuid oma hukatuses te särate kirkalt,
süüdatuna selle jumala väest,
kes tõi teid siia maale
ja mingil erilisel põhjusel andis teile võimu
selle maa ja punase mehe üle.
Asjade selline käik on meile mõistatus,
sest me ei saa aru,
miks piisonid maha notitakse,
metshobused taltsutatakse,
miks metsa varjatumad sopid
täituvad inimjõukude lehast
ja viljakate küngaste vaated
rikutakse kõnelevate traatidega.
Kus on metsatihnik? Läinud.
Kus on kotkas? Läinud.
Ja mis tähendab öelda hüvasti
kärmele ponile ja jahile?
Elu lõppu ja kiratsemise algust.
Nii me siis kaalume teie ettepanekut
osta meie maa.
Kui me nõustume, siis selleks,
et kindlustada endale reservaat,
mille olete meile lubanud.
Seal võib-olla saame oma tahtmist mööda
veeta oma lühikesed elupäevad.
Kui viimane punane mees
on kadunud siit maalt,
ja mälestus temast on vaid pilve vari,
mis ruttab üle preeria,
viibivad mu rahva hinged
ikka veel neil randadel
ja neis metsades.
Sest nad armastavad seda maad
nagu vastsündinu armastab
oma ema südamelööke.
Nii et kui me müüme teile oma maa,
armastage teda,
nagu meie oleme armastanud.
Kandke hoolt ta eest,
nagu meie oleme kandnud.
Hoidke meeles sellisena,
nagu ta on praegu.
Ja kogu oma jõuga, kogu oma meelega,
kogu oma südamega
säilitage ta oma laste jaoks
ja armastage teda, nii nagu Jumal
armastab meid kõiki.
Ühte me teame.
Meil on ühine Jumal.
See maa on talle kallis.
Valge meeski ei pääse me ühisest saatusest.
Võib-olla me polegi muud kui vennad.
Saame näha.
Inglise keelest tõlkinud Ants Viires
Ja veel umbes samal teemal
Värsked kommentaarid