Populaarsuse päikesepaistel ja natsid on jätkuvalt populaarsed

Deprekas on unustatud, sest raha ja puid ja sooja ja süüa on nüüd jälle piisavalt.

Aga nüüd on mu blogi kuulus või vähemalt palju loetav , sest eile ilmus Õhtulehes artikkel, kus mainiti, et laste mingis töövihikus “tegutsevad natsitrallid”. Keegi hea inimene oli kommentaariumisse pannud viite minu mõne aasta tagusele samal teemal tehtud postitusele, mis on tegelikult võetud Delfi naljadest, mis omakorda pärit Liba-Sakalast. Samuti on seda postitust ohtralt sõprade poolt FB-s jagatud.

Aga kõige populaarsem otsisõna on siiski kitler. Kitlerid on Hitlerit meenutavad kassid.

Nii et huvi natsitemaatika vastu pole kuskile kadunud .

 

Ulmelised ullud uitmõtted (poliitiliselt ebakorrektne)

Juba pikemat aega (nii aastakene või natsa rohkem) on mul olnud idee. Vaatates praeguste parteide tegevust, mille suures osas moodustab omavaheline kisklemine tuli mul hull mõte teha oma partei. Aasta esimestel päevadel süvendas seda mõtet veel teade riigikogulaste palgatõusust. KURAT, MA TEENIN KUUS NII PALJU, KUI NEMAD JUURDE SAAVAD!!! Ja ma kardan, et mul on ausust, südametunnistust ja kohusetunnet rohkem kui nii mõnelgi, kes seal istuvad. Ma pole sitem inimene kui nood seal.

Parteiprogrammi esimesed punktid oleksid siis sellised:

1) Vähendada riigikogulaste ja muude suurte juhtide palkasid nii umbes 1500 praegu kehtiva rahani kuus. Lisahüvesid ei ole. Patriotismi peab ju kaa natuke olema Kes altkäemaksu võtab saab riigi varaga sahkerdamise eest karistada.

2) Tasuta hambaravi kõigile, kellel on tervisekindlustus. Muud tohtrite teenused ka. Terved hambad on hea tervise üks eeldusi. Kuuldavasti ei tehat südame op.-igi, kui hambad korras pole. Teeks nii, et hambutu naeratus ei oleks enam Eesti visiitkaart.

3) Tuleks edendada maaelu. Tugevdada külakogukondi, toetada väikseid maa koole, edendada ettevõtlust ja turismi. Kama, kas ettevõtteks on saekaater, suurfarm, käsitöökoda või midagi muud. Peaasi, et inimestel oleks töö ja tegevus, et nad ei peaks kuskil pudelit veeretades aega surnuks lööma, sest teha ju pole niikuinii midagi või linnadesse paremat elu otsima minema.

Kust sellise asja jaoks raha võetakse, ma ei tea. Partei võiks nimetada ratsionaalsotsialistlikuks parteiks, sest käituda tuleb ratsionaalselt, aga inimeste paremast huvist lähtuvalt. Oluline on inimeste üldine heaolu, mite riigi rahalised näitajad, kuigi ka need võiks olla korras.

Mingeid kommentaare ja vastukaja ma ei oota, sest tegu on ainult ideega. Kui keegi tahab seda kasutada, siis on see ainult tervitatav.

Õlle kõrvale

Leidsin  inspiratsiooni dukelupuse blogist ja  viimase õlle külmkapist ning otsustasinära vaadata ühe laheda osa Blackadderi teisest hooajast. Selle pealkiri on teemakohaselt Õlu.

Bäkabikkude ja muude inimeste hirmutamisest

Bäkabikust sain ma väga lihtsalt lahti. Mul jätkus jultumust talt raha küsida. Peale seda kadus ta msn-ist, ratest ja orkutist. Nii lihtne see oligi. Nii et kui teil on probleeme vastikute ja tüütute bäkabikkudega, siis küsige neilt näiteks raha (seda neil üldjuhul ei ole).

Aga täna oli mul jälle hea meel et mul koer on. Mingi tegelane otsustas  täna öösel minu trepile jalutama tulla. Lõin ukse lahti ja lasin koera trepile ning vaatasin kuidas mingi papi väga kärmelt trepist alla kihutas, viinaaurupilv taga. Hiljem avastasin et WC uks oli lahti. Ju ta tahtis siis sinna minna. Korralik inimene . Muidu kusevad joodikud tavaliselt maja seina äärde.

Pidu on lahe…vist

Esialgu oli plaan minna Tallinna Taprisse kontsertile, aga siis sain Volgilt teada et ka koduses Tartus toimub üks tore kontsert. Ok, bussiga sõita nagunii ei viitsinud. Jäin siia. Kaasa võtsin sõber Tomi, sest keegi teine ei viitsunud tulla. Või ei olnud raha.

Kohale jõudsin 9 paiku, algus pidi olema 7. Enne esimest bändi jõudsin ära juua 2 õlut ja teha paar suitsu. Algus oli paljutõotav. Lahe oli vaadata üle saali lendavat purjus Tomi. Muidu ta sihuke suht vaikne ja tasane. Kohal oli tavaline seltskond:Porno koos Mauksiga , Püta ja veel mõningad kohalikud punkarid. Rahvast oli suht hõredalt ja saal oli külm. Teine bänd oli omapärane. Laulja suutis pool tundi ainult oi oi hüüda ja kukkus siis selisli. Edasi laulsid juba teised, sest sõnad olid paberi peal olemas. Ja minul hakkas igav ja ma jalutasin minema.

Oli tore sünnipäev.

Rabarock: esimene päev

 

Päev algas töö-öö lõpuga. Hommikul peale kuut jõudsin koju. Pakkisin asjad toitsin- jalutasin loomaaia ja läksin bussi peale.Esimene sihtkoht-Pärnu. Selgus et see buss millega ma oleks tahtnud minna ei käinud enam ja ma pidin tund aega järgmist ootama. Võitlesin pingil istudes unega. Vahepeal jalutasin natuke turul. Bussis jäin suht kohe magama- ikkagi öö selles suhtes vahele jäänud. Tukkusin Viljandini.Pärnust ostsin kohe pileti Järvakanti, sest mine hullu tea kui palju neid sõitjaid tuleb. Pool tunnikest oli aega ka linnas jalutamiseks. Käisin paaris Rüütli tänava poekses ja vaatasin kuidas indiaanlane tänaval flööti mängis. Sõitjaid oli üllatavlt vähe, kuigi bussipilet on suht odav (35 kr.) 15.30 olin kohal. Ema teatas mulle et ka onu lapsed pidid Järvakandis olema. Nad olid parasjagu vanaema juures mingit antenni parandamas. Hiljem külastasid ka meid. Kuna öö oli siiski vahele jäänud magasin veel paar tunnikest enne alevipeale minekut. Kuna mul piletit pole siis polnud ka kuskile kiiret. Külastasin ühte ammust sõbrannat ja suundusime siis kõik koos suuri tegusid tegema. Maandusime siisepääsu juures oleval trepil. Traditsioon, mida ei rikuta. Trepp oli juba taarat poolenisti täis, aga ära mahtusime. Istusime ja vaatasime inimesi. Oli palju sulelisi ja karvaseid nagu sellistel üritustel ikka. Tegin ka paar pildikest. Mingi hek hakkas jahe, kontsert hakkas ka läbi saama (kell oli juba üle südaöö) ja läksime laiali. Eks täna ole jälle päev täis muusikat ja tükike muldakartulimaad.

Eile oli meil siis jälle neljapäev

Neljapäev on tavaliselt üks äraütlemata tore päev. Siis toimub linnas igatsugu huvitavaid asju. Mõnikordi isegi ilma meie osavõtuta.

Mis me siis tegime.

Alustuseks hävitasime ühe vaenlase, kuulasime Ruja, asutasime uue riigi-kommuuni, panime paika võimupiirid ja Lassie kirjutas uue sissekande oma blogisse.

Õhtu teisel poolel külastasime kasiinot (väljaminek paar krooni näolt), Zavoodi (jooki ei ostnud sest raha ei olnud) ja Undergroundi. UG-s mängisime maha Arno viimased jalgpalli žetoonid. Lauajalgpalli võitis sport, sest kolmest mängust võitis kumbki mansa 1 mängu ja 1 mäng jäi viiki.

Ja siis läks iga roju oma koju.

Vat selline neljapäevak siis seekord.

I am the juur of the kurja

Emotsioonid on laes.

Rikkusin vist ühe sõbraga ( kui teda ikka nii võib nimetada) jälle suhted ära. Joogised olime me kõik. Ja ega ma ju ei suuda joogisena oma suud kinni hoida, eriti nendes asjades, mis hinge kraabivad ja on jäänud lahendamata. Sai natuke teda aasitud ja paar kohatut märkust tehtud, mis oleks tulnud vist jätta tegemata.

Lõhuti ära paar asja ja visati mind välja. Nüüd masetesen. Kuni homseni. Siis tuleb uus ja ilusam päev.

“Kassa paljast Rolli nägid?”

Eila oli rokiklubis tore pungiõhtu. Kohal oli Tartu pungi paremik eesotsas Porno ja tema koera Mauxiga. Isegi Rommi oli kohal.

Ise jõudsin sinna suhteliselt hilja, sest oli enne oli vaja mõningad asjad korda ajada- võlad anda ja võtta ja üks filmike ära vaadata.

Kui ma kohale jõudsin oli Rommi juba solvunud. Tibid olid talle jälle lolli nalja teinud. Istus siis vaeseke hapu nägu peas ja jõi õlut. Natukese aja pärast otsustas mingi vidin talle siiski sülle pugeda. Veidi hiljem, suitsetama minnes , tuli Rommi mulle trepil vastu ja nagu ikka tuli teda ju tagumise külje peale patsutada. Selle peale käratati, et kas sa ei näe et mul on naisterahvas juba olemas. See selleks.

Õnneks oli seal ka Lennu, kellega sai ilusaid vanu aegu meenutatud. Meenutusi aitas täiendada ka Elwa Tõnn. Nimelt pajatas ta jälle lugu sellest kuidas ühel aastavahetuse peol olime me Lennuga odekolonni joonud. Asi selles et Lennu ärples sel õhtul et tema on küll kõva punkar aga odekolonni tema ei joo. Selle vea parandas Tõnn ära kallates rummikoola sisse paraja portsu Denimi lõhnavett. Sellest kokteilist saime osa nii mina kui Lennu.

Baarileti ääres kohtasin Tafkat, kes enam ei elutsegi Rakveres vaid ka Tartus. Tema oli see tore inimene, kes pakkus peale Psychoterrori kontserti mulle Rakveres öömaja.

Ja muidugi kontsert oli ka tore. Eriti meeldis mulle elvantside laul lasteaiast. Ja nende trummar, kes mängis alasti. See tekitas rahva seas ikka päris palju elevust ja juttu jätkus kauemaks

“Lasteaias on meil olla hea, mängukanniks on meil surnu pea” (Fucking Elephants)