Deprekas on unustatud, sest raha ja puid ja sooja ja süüa on nüüd jälle piisavalt.
Aga nüüd on mu blogi kuulus või vähemalt palju loetav , sest eile ilmus Õhtulehes artikkel, kus mainiti, et laste mingis töövihikus “tegutsevad natsitrallid”. Keegi hea inimene oli kommentaariumisse pannud viite minu mõne aasta tagusele samal teemal tehtud postitusele, mis on tegelikult võetud Delfi naljadest, mis omakorda pärit Liba-Sakalast. Samuti on seda postitust ohtralt sõprade poolt FB-s jagatud.
Aga kõige populaarsem otsisõna on siiski kitler. Kitlerid on Hitlerit meenutavad kassid.
Nii et huvi natsitemaatika vastu pole kuskile kadunud .
Algatuseks Stephen Kingi ainetel tehtud Shining´u 1997 aasta versiooni. Olen ka seda vana, juba klassikaks saanud varianti näinud, aga see tundub parem olevat.
Õnneks on ka telekast ühte-teist tulemas. Täna on Jeepers Creepers
Ilus laupäevane õhtu. Teha ei viitsi midagi. Plaanid ei teostunud nagu alati. Tüüpiline mina, kes plaanib ja viimasel hetkel hüppab alt ära.
Plaanisin minna pidusse. Valida oli 2 koha vahel- Teine maailm ja Illusioon. Joonistasin isegi näo pähe. Muska helistas ja teatas, et on ikkagi nii haige, et ei taha tulla. Selge, siis üksi ei viitsi ka minna. Illukas pilet 8 raha ja jama, kui mulle pidu ei meeldi. See ju ikkagi paari päeva söögi raha. Pesin näo puhtaks, panin riided kappi.
Vaatan telekat ja võtan napsi. Seda ürdiliksi, mille muska mulle sünnipäevaks kinkis. Telekast tuleb Doktor Jekyill ja mister Hyde. Filmitud on see Vilnjuses. Kirjade järgi on valmimisaasta 1931, tegelikult 2003. Peaosas John Hannah. Teda polegi eriti telekast näidatud, liiatigi veel sellises rollis. Enamus rahvast teab teda vist peamiselt Muumia filmidest.
Film ise on hea. Olen mingit versiooni sellel teemal enne ka näinud, aga see on neist parim. Täna on vist veel mingeid päris häid filme, nii et eriti vara magama ei saa.
Referaatide ja Midsomeri mõrvadega tuleb homme tegeleda.
Tegelt on elu ilus, aga laiskus ei lase paljusid lollusi teha .
Vaatasin, et olen viimati siia kirjutanud juba üle aasta tagasi ja eksperimendist, kuidas vähese rahaga ära elada. Elasin ja hiljem tuli mul veel väiksema summaga hakkama saada, aga elus olen siiani ja ilma eriliste kaotusteta (kehakaalu osas).
Ega ma vahepeal midagi erilist teinud ei ole. Sügisel hakkasin tööle, nüüd vist tuleb töökohta vahetada, sest praegusest palgast ära ei ela ja lisa raha ka kuskilt eriti ei paista. Koduloomi on ka juurde tekkinud ja nood tahavad süüa.
Linnas on Tartuff. Eile käisime K ja J Melanhooliat vaatamas. Filmi eriti ei näinud, aga lihtsalt oli tore õhtu meeldivas seltskonnas. Täna vist lähme ka- rõhk sõnal vist.
Hommikul sõitsin sel aastal esimest korda jalgrattaga. Ratas pole just parimas seisukorras, aga sõita kannatas. Jalad annavad natuke tunda .
Loodan, et saatus niipea mu suletekile uuesti ei oksenda.
Õhtu otsustasime Kairiga linnas sisustada. Algul istusime sõprade juures (baar/kohvik Suudlevate tudengite kõrval), kuulasime kontserti ja jõime Saku siidri nimelist maasikamaitselist jooki. Selles kohas kohalike õlletootjate jooke ei müüdud. Kahjuks.
Seejärel suundusime Toomemäele rüütlite turniiri vaatama. Ma polnud seda enne näinud, sest eelnevatel Hansapäevadel olen ma muude asjadega hõivatud olnud. Oli lõbus. Eriti lõbustas rahvast üks rüütel, kellel ei õnnestunud oma hobusel kuidagi käiku vahetada (ju siis sidur jukerdas ) ja traavist galopile keeldus see loom minemast.
Edasi suundusime Ristiisasse. Seal õnneks oli ka kohalike tootjate jooke. Istusime seal mingi tunnikese, kuulasime bändi ja mingite isaste pujus jõminat.
Koduteel kohtasin Võru tänaval Liilia ilusalongi juures kahte slaavi päritolu noormeest ja boad, kes oli neist ühel kaelas. Loomulikult oli vaja sellele toredale maole, kes kandis samuti Liilia nime, pai teha. Selle eest andis üks poistest mulle… jäätise. Olin suht üllatunud. Rääkisime natuke madudest vene-inglise-eesti segakeeles ja tulin koju.
Kuna kohtutäitur mulle meili polnud saatnud, siis helistasin talle täna. Ta ütles et linnaviletsus pole tema meilile veel vastanud ja lubas helistada ning asja uurida. Umbes 20 minutipärast ta helistas ja teatas, et kantseleist oli minu makse üles leitud ja vabandati ohtralt ebameeldivuste pärast. Tore.
Suured tänud kohtutäiturile, tänu kellele see asi lahenes ja kes muutis minu arvamuse selle ameti esindajatest tunduvalt paremaks. Eks minu arvamus kohtutäiturist oli nagu keskmisel eestlasel- pahad ja vastikud inimesed, kes teisi kimbutavad ja neilt raha tahavd ja kontosid arestivad
Kõik sai alguse sellest, et sõitsin aprilli lõpus bussis jänest ja jäin loomulikult vahele. Tubli inimesena maksin trahvi kohe ära ja lootsin naiivselt et sellega on asi ammendatud. Tutkit, brat! Eile ilmus mu ukse taha kena ja malbe noormees paberitega. Kohtutäituri poolt saadetud paberitega.
Käisin siis täna pangas javõtsin pitsatite ja allkirjadega paberi, et raha on makstud ning läksin sinna linnaviletsuse osakonda, kus tegeletakse trahvide ja muu sihukesega tõestama et trahv on makstud. Seal oli mingi mutike, kes vaatas mu paberid üle ja saatis kohtutäituri juurde. Läksin. Õnneks polnud palju maad minna. Seal vaadati jälle mu pabereid ja tunti huvi, et miks mul pole linnaviletsuse kinnitust selle kohta et mul on makstud. Seletasin siis asja ära nagu oli, et saadeti siia. Kohtutäitur üritas siis linnaviletsusest kedagi telefoni otsa saada aga tulutult. Ju oldi siis lõunal (lõuna on 12-13, kell oli 13.30- mille eest nad raisad palka saavad?). Leppisime siis täituriga kokku et ta saadab mulle meilile teate, kas mu menetlus lõpetatakse või ei.
Nii et seltsimehed olevased ja tulevased jänesed varuge palju kannatust ja mugavad jalanõud .
Tänasida toimetusi ära viska homse varna vaid ülehomse, nii võidad ühe vaba päeva.
Kõik need jamad tulenesid sellest et mu kallil emal oli eile sünnipäev. Kuna ma eile Järvakanti minna ei viitsinud, saanud ega eriti ei tahtnud, siis tegin seda täna.
Ärkasin suht vara, aga vaatamata sellele jõudsin bussijaama nii hilja et mulle vajaliku bussi piletid oli välja müüdud.
Kui otse ei saa lähme ringiga.
Kappasin Tallinna maantee äärde hääletama. Tallinnast ju ikka mõni buss mulle soovitud suunas läheb. Peale mõneajalist käpa viibutamist korjas minu ja ühe tüübi peale üks kena noor paar, kes sõitsid Keilasse ja pakkusid meile apelsine. Laeva kandis korjati veel üks mimm peale. Sõitsime täitsa tükk aega üheskoos (Mäoni), siis läks tüübu maha, mimm sõitis Mustlani ja mind pandi Jüri lähedal maha ( Keilasse saab Tallinnat läbimata veits kiiremini ja väiksema kütusekuluga).
Nonii, mis edasi?
Edasi üritasin tulutult autosid hääletada ja vantsisin lähima bussipeatuseni, õnneks üks buss tuli ka kohe ja sain päälinna. Päälinna bussijaamas selgus kurb tõsiasi, et Järvakandi buss lahkus juba tund aega tagasi ja järgmiseni on nii umbes 5 tundi aega. Oli ka variant minna rongiga Eidaperre, aga see oleks eeldanud hilisemat 10 km vantsimist ( küll kenal rabasel maastikul) ja ajaliselt poleks võitnud. Sisustasin siis aega kasulikult ja ostsin omale raamatu. Kalli raamatu. Valge raamatu. Jah, PantokraatoriValge raamatu. Väärt lugemine, eriti neile kes sellest bändist midagi teavad ja peavad. Mina tean neid vist tänu ühele kursaõe kassetile, mida ta ühikas mängis. Kui ma õigesti mäletan siis oli see vist Tuba tuules. Ja uuesti vastasin nad aastal 2002, kui ostsin CD Jäi servi seisma.
Koll helistas eile õhtul täiesti ootamatult ja ette hoiatamata ja kutsus mind rockiklubisse kontsertile. Vaatasin telekast oma kohustuslikud saates ära ja läksin. Jõudsin kohale veidi enne südaööd, aga millestki erilisest siiski ilma ei jäänud.
Esimesena esines Nitrous, kelle esinemist nägin poole pealt. Kuna see bänd minu erilite lemmikute hulka ei kuulu ( jah, Dawn of Gehenna ja Taak kõlavad Mart Kalveti esituses paremini), siis millestki ma ilma ei jäänud.
Peale pooletunnist suitsu-õlle pausi, mille käigus ma tutvusin pari uue inimesega, hakkas esinema Loits. Vääga hea oli. Rahvas möllas meeletult.
Koju jõudes olin suhteliselt väsinud ja häälest ära .
Viimastel aastatel on mulle talv meeldima hakanud. Eriti sihuke lumine talv.
Pühapäeval olin ma üsna rõõmus kui avastasin et lumi on maas ja seda on palju. Rõõm kestis nii kaua kuni ma hakkasin poodi minema,nimelt ei tahtnud välikuks hästi avaneda, sest selle taha oli kena hangeke tuisanud. Natuke mässamist ja sain välja-põlvini hange. Teed olid kõik lahti ajamata. Koeral oli hea meel. Ta on tõsine lume fänn- nii mõnus on ju ninapidi lumes olla ja rinnuni hangedes sumbata. Lõuna ajal käisin eriliste vahejuhtumiteta kuuris. Selle ukse taga erilisi valle ei olnud ja sain edukalt puud kätte. Õhtuks oli köögi aken lund täis ja välja ei näinud.Vaatasin telekast uudiseid ja olin õnnelik et elekter on alles.
Eilne päev möödus praktiliselt väljas käimata. Elekter alles ja toas on mõnusalt soe. Täna hommikul otsustasin oma puu varusid täiendada. Kuuri ukse ees olid põlvini hanged. Miskit moodi sain siiski puud kätte ja sumasin tagasi tuppa. Kütsin ahju ära ja nüüd on mõnusalt soe. Peab vist tassi kohvi tegema
, sest eile ilmus Õhtulehes artikkel, kus mainiti, et laste mingis töövihikus “tegutsevad natsitrallid”. Keegi hea inimene oli kommentaariumisse pannud viite minu mõne aasta tagusele samal teemal tehtud postitusele, mis on tegelikult võetud Delfi naljadest, mis omakorda pärit Liba-Sakalast. Samuti on seda postitust ohtralt sõprade poolt FB-s jagatud.
) ja traavist galopile keeldus see loom minemast.
.
Värsked kommentaarid