Ehk siis vingumine selle kallal, mida ajakirjanduse naistenurgakesed pakuvad naistele lugemiseks.
Miskipärast jääb mulle mulje, et naisi peetakse ajuhälvikuteks, keda peab pidevalt juhendama ja suunama. Tehakse igasuguseid nimekirju a´la 10 asja, mida mehed su seljas vihkavad; 5 toitu, mida kohtingul vältida; 5 kohta kohtinguks; 7 kohta seksimiseks; kuidas saada saledaks; dieedinipid ja muu sihuke. Lisaks pidev naised versus mehed arutelud. Jääb mulje, et naise ainus elumõte peaks olema meestele meeldimine ja dieedi pidamine. Lastest ja pereelust ning tööst räägitakse ka, aga mitte pealehel.
Tõeline pärl oli muidugi üks meestele mõeldud nimekiri, miks nad peaks valima igava välimusega (ehk siis mitte kõige ilusama) naise.
Ja ka nõuanne naistele, kuidas panna abielluma mees, kes seda ei taha.
Kahjuks leidub vist inimesi, kes selliseid asju tõsiselt võtavad, aga kommentaare lugedes selgub, et enamikul lugejatest on huumorimeel veel säilinud. Tean, et osa inimesi loebki naistekaid tänu sellele, et teada saada, millise “pärliga” on jälle maha saadud.
Miks ei võiks naistekad rääkida ka (kodu) tehnikast. Paljud sõidavad ju igapäevaselt autodega. Mulle meeldib väga Playboy formaat. Mõningate muudatustega (paljaste naiste asemel mõni kena mees?) sobiks see väga hästi kaasaegse naise meelelahutuseks nt Cosmo asemele (minu meelest täiesti mõttetu tibiajakiri).
Ma ei taotle mingit meeste ja naiste võrdsust, sest nagu ütles Madonna või oli see keegi teine iseteadev ja self made woman, et naisel, kes tahab olla meestega võrdne, puuduvad ambitsioonid. Mehed vast ei solvu
Juba pikemat aega (nii aastakene või natsa rohkem) on mul olnud idee. Vaatates praeguste parteide tegevust, mille suures osas moodustab omavaheline kisklemine tuli mul hull mõte teha oma partei. Aasta esimestel päevadel süvendas seda mõtet veel teade riigikogulaste palgatõusust. KURAT, MA TEENIN KUUS NII PALJU, KUI NEMAD JUURDE SAAVAD!!! Ja ma kardan, et mul on ausust, südametunnistust ja kohusetunnet rohkem kui nii mõnelgi, kes seal istuvad. Ma pole sitem inimene kui nood seal.
Parteiprogrammi esimesed punktid oleksid siis sellised:
1) Vähendada riigikogulaste ja muude suurte juhtide palkasid nii umbes 1500 praegu kehtiva rahani kuus. Lisahüvesid ei ole. Patriotismi peab ju kaa natuke olema Kes altkäemaksu võtab saab riigi varaga sahkerdamise eest karistada.
2) Tasuta hambaravi kõigile, kellel on tervisekindlustus. Muud tohtrite teenused ka. Terved hambad on hea tervise üks eeldusi. Kuuldavasti ei tehat südame op.-igi, kui hambad korras pole. Teeks nii, et hambutu naeratus ei oleks enam Eesti visiitkaart.
3) Tuleks edendada maaelu. Tugevdada külakogukondi, toetada väikseid maa koole, edendada ettevõtlust ja turismi. Kama, kas ettevõtteks on saekaater, suurfarm, käsitöökoda või midagi muud. Peaasi, et inimestel oleks töö ja tegevus, et nad ei peaks kuskil pudelit veeretades aega surnuks lööma, sest teha ju pole niikuinii midagi või linnadesse paremat elu otsima minema.
Kust sellise asja jaoks raha võetakse, ma ei tea. Partei võiks nimetada ratsionaalsotsialistlikuks parteiks, sest käituda tuleb ratsionaalselt, aga inimeste paremast huvist lähtuvalt. Oluline on inimeste üldine heaolu, mite riigi rahalised näitajad, kuigi ka need võiks olla korras.
Mingeid kommentaare ja vastukaja ma ei oota, sest tegu on ainult ideega. Kui keegi tahab seda kasutada, siis on see ainult tervitatav.
Lugesin mina hommikuse kohvi kõrvale Ekspressi ja mis ma sealt leidsin: minu lapsepõlve ühe lemmiksarja Nõiakivi üks kangelastest istub väidetavalt Ameerikas trellide taga . Netis surfates selgus et tegu on suht vana uudisega ja päris Ropkaga seob seda tegelast ainult suhteline sarnasus.
Kell on palju. Und ei tule. Viimasel ajal on mind jälle krooniline unetus tabanud. Tegelikult mitte päris unetus. Tavaliselt jään ma magama alles siis kui normaalsed inimesed tööle lähevad. Õhtul kui magama jääda üritan hakkavad peas keerlema igasugused mõtted ja inimesed kes / mis pole just eriti meeldivad. Ehk on selles süüdi majanduskriis (nagu kõigis ja kõiges mis praegu toimub) või kunagised tegemised ja tegemata jätmised. Eks vist kõik see, sest tööd mul momendil pole, millal saab ei tea, kuid inimesi kellest head ja halba mõelda on piisavalt. Ja see tekitab vahel vastupandamatu soovi ära minna.
Ja et seda vaikust lõhkuda otsustasin üle hulga aja, möödunud neljapäval, külastada L@ssiet. Külakostiks oli kaasa paar Sassi ja 2 raamatut: W. Kamineri Marsimuusika ja M. Raua Musta pori näkku. Marsimuusika olin ma talle juba ammu lubanud viia ja kuna Raua raamat sai mul ka just läbi ja see oli eelnevaga suht sarnane siis võtsin ka selle näppu. Jõime õllekest ja rääkisime natuke raamatutest, lugesin talle ka paar paremat katkendit ette. Vaatasime ka ühte Golemi videot.
Õlu joodud läksime linna. UG-s oli suht vähe rahvast ja veel vähem tuttavaid, Zavoodis oli purjus Tarvi, ülikond seljas ja lips ees. Oma harjumatult viisakat välimust seletas ta teatris käiguga. Suundusime Krooksu. Krooksu ukse taga tervitas meid rõõmuhõisetega Koll ja toas istus Ahto kes reipalt lehvitas. Istusime siis L@ssiega nende juurde. Kollil tekkis elav suhtlus ühe kena neiuga ja Ahto vahtis seinalt karjuvaid karvikuid ja meil hakkas igav. L@ssie arvas et võiks kellegagi miilustada ja tema käel tekkis suhe minu põlvega. Ma arvasin et seltskonnas on ikka nooremaid ja ilusamaid kui mina. Kuna Kollil polnud aega meiega suhelda kutsusin Ahto lähemale ja küsisin, et kas ta on noorem ja ilusam kui mina. Selle peale vastas ta reipalt “Jaa”. Ma ütlesin et näe, L@ssie tahab kellegi noore ja ilusaga miilustada. Miskipärast kadus Ahto kohe oma kohale tagasi. Ukse taga suitsu tehes liitus meie seltskonnaga üks neiukene, keda kohe igasugu toredate küsimustega piinama hakati. Põhiline jutt oli, et millised mehed on voodis paremad, kas tavalised või militaarsed. L@ssie idee oli korraldada sotsioloogiline uurimus antud teemal.
Mõne aja pärast tekkis L@ssiel hirmus tahtmine minna koju raamatut lugema. Ja siis läksimegi. Ristmikul laiali minnes sai ühelt p. automaadilt üks kleepekas ära võetud, kus oli kirjas et kui automaat on rikkis siis helistada sinna ja sinna ja et hilisemaid pretensioone ei rahuldata. Soovitasin siis see viimane lause välja lõigata ja Riina uksele kleepida. Idee kiideti heaks ja lubati teostada, sest majas ei toimuvat eriti midagi. Nii vaikseks kõik on jäänud…
Tuleb vist jälle sihuke suht suvaline postitus. Ei, siin ei lahata uut Batmani filmi. See on küll kuskil arvutis olemas, aga vaadata pole ma seda veel jõudnud. Kuri mõte on panna siia mõni lõbus video või mõni hea nali. Vaatame- mõtleme mis välja tuleb.
Mida Telepoiss meile ei rääkinud:
Meie põlvkonna kasvatuses on isa ja ema kõrval kaalukas roll Leopoldil ja Hunt Kriimsilmal. Vanade lastesaadete maine on praegu kõrgem kui enamikel organiseeritud religioonidel. Ent hoolimata nende vägivallatusest ja kasvatuslikkusest pole neist ühiskonnale justkui suurt kasu olnud – iive on meil madal, enesetappe ja joodikuid palju. Milles siis asi? Mis peitus
lasteekraani helesinise fassaadi taga tegelikult?
Kõige suurem sõber
Tegelased: Leopold, Postikana, Onu Raivo, Äpu.
Mida me mäletame:
Lõbus seltskond elas koos suures toas ja tegeles mängimise, leopoldvõimlemise, laste kirjade lugemise, joonistamise ja maksikoer Fiki multikate vaatamisega. Hiljem liitusid veel Leopoldi vanaema ja kukepoeg Amadeus (kes oli päris sarnane kadunud Gunnar Grapsiga). Uksed ja hing olid sõprade jaoks alati valla.
Mida me mäletada ei taha:
Äpu freudistlikest sümbolitest tiinet näärilaulu (saab õnnelikuks pisikene äpu/kui kingikotti pistab oma näärinäpu). Seda, kuidas tegelane Anekdoot, keda hoiti pidevalt kapis kinni, iga saate lõpus ninapidi kapi ukse vahele jäi. Ja üldse, miks peaks kedagi pidevalt kapis kinni hoidma?
Peremudel:
Perekonna moodustavad meela häälega mees, suur oranž karvane elukas, pisike, turris tukaga malbehäälne elukas, emantsipeerunud kana ja kapis kinni olev sokk. Soorollide kohta ärge parem küsige.
Mida me kunagi teada ei saanud:
Mida tehti Anekdoodiga, kui kaamerad kinni olid?
Milleks Leopoldil tegelikult tundlad vaja läks?
Kas Äpul kasvu põhjuseks oli varajane suitsetamine, geenid või reostus (… kui tuumavaati pistab oma näärinäpu)?
Mõjud fännidele:
Armastus kõige karvase vastu, armastus kanade vastu, kalduvus armastatuid kappi kinni panna, võimlemismaania.
Mida me mäletame:
Kolm sõpra, kes elavad punases furgoonautos, päästavad linna kassidest ja hiljem rottidest, aurutavad üles järve ning säilitavad looduses tasakaalu.
Mida me mäletada ei taha:
Naksitrallide elu-nagu-pornofilmis kohtumisstseeni, kus kolm jäätist limpsivat (jälle Freud) mehikest vaatavad üksteisele otsa ja mõistavad, et nad on üksteise jaoks loodud. “Kirssidega, kõigile!” Episoodi Daamiga (kolmandast raamatust, filmi vist ei jõudnud), kus Daam röövib nahkkotis Sammalhabeme, paneb talle suukorvi pähe ning nahkrihma kaela ja läheb linna peale liputama.
_Kumminukkude_ ostmise stseeni. Kusjuures Muhv ostis ühe Muhvi, Sammalhabe ühe Sammalhabeme aga Kingpool kümme Kingpoolt. Autogrupierootika.
Peremudel:
Kolm meessoost (kuigi ega Muhvi ei tea muidugi, Sammalhabemel oli habe, Kingpool ajas naistele ligi, aga Muhv…) kääbust, kes elavad koos punases furgoonautos. Hiljem lisandub koer. Esindatud on kolm neljast klassikalisest isiksusetüübist: koleerik (impulsiivne tuulepea Kingpool), flegmaatik (aeglane pohhuist Sammalhabe) ja melanhoolik (kurb norutaja,Muhv).
Mida me kunagi teada ei saanud:
Missugune oli Muhv ilma Muhvita?
Miks Kingpool arvas, et kassid ta puust hiire ära söövad?
Kas Sammalhabeme habemest saanuks ka Kunksmoori võimast auru keeta?
Mõjud fännidele: erinevad riidefetišid – kingad, muhvid,
tuletõrjekostüümid.
Hirm rottide/kasside/madude ees. Seletamatu tung minna kassijahile.
hommik oli ilus ja tore. peale väsitavat töist nädalavahetust käisin hommikul ujumas. naised arvasid et ma olen lolliks läinud, aga normaalsuse all pole ma kunagi eriti kannatanud. hulle ujujaid oli peale minu veel paar inimest.
peale väikest suplust jalutasin kesklinna. paar jooksjat tuli vastu. hea oli vaadata kuidas inimesed tööle lähevad. ise sain koju magama minna. zavoodi juures likvideeriti eelmis öö jälgi. ka mujal koristati ja sätiti ennast uueks päevaks valmis. raekoja juures istusid politseinikud autos. tundusid ka suht väsinud olevat, ju siis oli neil ka töine öö. kaubamaja juures läksin bussi peale, olin liiga väsinud et jala koju minna. magama sain alles veidi enne üheksat.
kaua mul magada ei lastud. mingi aeg hakkas koer lõugama, olin jälle köögis akna lahti unustanud. kui aken lahti siis meeldib talle seal naabrite peale haukuda. natuke hiljem helistas Kairi- tal oli pisem poja numbrid segi ajanud, tahtis hoopis tütrele helistada. magasin edasi. jälle koer lõugab, üritasin teda vait sundida, aga ei õnnestunud. keegi kolkis köögi ukse taga. mingi papi otsis eelmisi elanikke.
enam und ei tulnud. käisin poes. sõin kõhu täis ja tukkusin veidi veel. õhtul istusime Jansaga Pirol ja jõime õlut.
täna ärkasin suht vara. jõudsin juba ka ühte koma teist ära teha.
ah jaa. need videod siin on lihtsalt niisama ilu pärast.
Ehk siis vingumine selle kallal, mida ajakirjanduse naistenurgakesed pakuvad naistele lugemiseks.
Mehed vast ei solvu 
Värsked kommentaarid