Kartulivorm

Tegin täna üle hulga aja kartulivormi.

Selleks võtsin 8 keskmist kartulit,400 g segahakkliha, 0,5l purgi ube tomatis ja 3 väikest tomatit, riivjuustu peale riputamiseks, 2 muna ja natuke rõõska koort ning maitseaineid (küüslaugusool ja must pipar) .

Vormi valasin natuke õli, viilutasin õhukesteks seibideks ja ladusin vormi, siis panin hakkliha ja tomatiga ube ning mõned tomati viilud ja maitseaineid ja jälle kartuli.  Nii 3 kihti. Küpsetasin ahjus kuni kartul enam-vähem pehme, siis lisasin muna koore segu ja küpsetasin kuni munasegu hüübimiseni. siis raputasin vormi üle riivjuustuga ja küpsetasin kuni selle sulamiseni.

Päris maitsev ja rammus õhtusöök sai.

Õlle kõrvale

Leidsin  inspiratsiooni dukelupuse blogist ja  viimase õlle külmkapist ning otsustasinära vaadata ühe laheda osa Blackadderi teisest hooajast. Selle pealkiri on teemakohaselt Õlu.

Severance

Vaatasin eile õuduskomöödiat Severance.

Grupike relvafirma Palisade Defence müügiosakonna töötajaid läheb nädalavahetuseks kuhugi Ida-Euroopa mägedesse, et arendada oma rühmatöö oskusi.

Loomulikuleksivad nad ära ja satuvad firma puhkekeskuse asemel ühte mahajäetud majja, kus kunagi olevat hoitud sõjakurjategijaid.

Õnnetuseks oli osa neist kurjategijatest põgenenud ja elutses seal lähedal metsas ning neile pakkus suurt rõõmu metsa tulnud inimesi igal võimalikul viisil tappa.

Nalja selles filmis eriti ei saa, õudust on kuigi palju.

Nagu selliste filmide puhul ikka jääba paar inimest lõpus ikka ellu ka.

Bäkabikkude ja muude inimeste hirmutamisest

Bäkabikust sain ma väga lihtsalt lahti. Mul jätkus jultumust talt raha küsida. Peale seda kadus ta msn-ist, ratest ja orkutist. Nii lihtne see oligi. Nii et kui teil on probleeme vastikute ja tüütute bäkabikkudega, siis küsige neilt näiteks raha (seda neil üldjuhul ei ole).

Aga täna oli mul jälle hea meel et mul koer on. Mingi tegelane otsustas  täna öösel minu trepile jalutama tulla. Lõin ukse lahti ja lasin koera trepile ning vaatasin kuidas mingi papi väga kärmelt trepist alla kihutas, viinaaurupilv taga. Hiljem avastasin et WC uks oli lahti. Ju ta tahtis siis sinna minna. Korralik inimene . Muidu kusevad joodikud tavaliselt maja seina äärde.

Sellise raha eest ostsid sellise asja…

Ostsin omale Roosi Käsitööärist pärle-helmeid ja muid vidinaid ning regin omale kaelakee. See sai selline:

Ilus laupäevane õhtu

Ilus päev oli täna. tegin suht palju ära.

Õhtu otsustasime Kairiga linnas sisustada. Algul istusime sõprade juures (baar/kohvik Suudlevate tudengite kõrval), kuulasime kontserti ja jõime Saku siidri nimelist maasikamaitselist jooki. Selles kohas kohalike õlletootjate jooke ei müüdud. Kahjuks.

Seejärel suundusime Toomemäele rüütlite turniiri vaatama. Ma polnud seda enne näinud, sest eelnevatel Hansapäevadel olen ma muude asjadega hõivatud olnud. Oli lõbus. Eriti lõbustas rahvast üks rüütel, kellel ei õnnestunud oma hobusel kuidagi käiku vahetada (ju siis sidur jukerdas ) ja traavist galopile keeldus see loom minemast.

Edasi suundusime Ristiisasse. Seal õnneks oli ka kohalike tootjate jooke. Istusime seal mingi tunnikese, kuulasime bändi ja mingite isaste pujus jõminat.

Koduteel kohtasin Võru tänaval Liilia ilusalongi juures kahte slaavi päritolu noormeest  ja boad, kes oli neist ühel kaelas. Loomulikult oli vaja sellele toredale maole, kes kandis samuti Liilia nime,  pai teha. Selle eest andis üks poistest mulle… jäätise. Olin suht üllatunud. Rääkisime natuke madudest vene-inglise-eesti segakeeles ja tulin koju.

Kuuldes sõna poliitika tekib mul tahtmine haarata relva järele

Ja varsti on nii et uut moodi ei saa ja vana moodi enam ei taha.

kuidas jooksutada inimest vol.2

Nonii. Asi sai lahendatud.

Kuna kohtutäitur mulle meili polnud saatnud, siis helistasin talle täna. Ta ütles et linnaviletsus pole tema meilile veel vastanud ja lubas helistada ning asja uurida. Umbes 20 minutipärast ta helistas ja teatas, et kantseleist oli minu makse üles leitud ja vabandati ohtralt ebameeldivuste pärast. Tore.

Suured tänud kohtutäiturile, tänu kellele see asi lahenes ja kes muutis minu arvamuse selle ameti esindajatest tunduvalt paremaks. Eks minu arvamus kohtutäiturist oli nagu keskmisel eestlasel- pahad ja vastikud inimesed, kes teisi kimbutavad ja neilt raha tahavd ja kontosid arestivad

Kuidas jooksutada inimest e. tõesta linnavalitsusele et sa pole kaamel

Kõik sai alguse sellest, et sõitsin aprilli lõpus bussis jänest ja jäin loomulikult vahele. Tubli inimesena maksin trahvi kohe ära ja lootsin naiivselt et sellega on asi ammendatud.  Tutkit, brat! Eile ilmus mu ukse taha kena ja malbe noormees paberitega. Kohtutäituri poolt saadetud paberitega.

Käisin siis täna pangas javõtsin pitsatite ja allkirjadega paberi, et raha on makstud ning läksin sinna linnaviletsuse osakonda, kus tegeletakse trahvide ja muu sihukesega tõestama et trahv on makstud.  Seal oli mingi mutike, kes vaatas mu paberid üle ja saatis kohtutäituri juurde. Läksin. Õnneks polnud palju maad minna. Seal vaadati jälle mu pabereid ja tunti huvi, et miks mul pole linnaviletsuse kinnitust selle kohta et mul on makstud. Seletasin siis asja ära nagu oli, et saadeti siia. Kohtutäitur üritas siis linnaviletsusest kedagi telefoni otsa saada aga tulutult. Ju oldi siis lõunal (lõuna on 12-13, kell oli 13.30- mille eest nad raisad palka saavad?).  Leppisime siis täituriga kokku et ta saadab mulle meilile teate, kas mu menetlus lõpetatakse või ei.

Nii et seltsimehed olevased ja tulevased jänesed varuge palju kannatust ja mugavad jalanõud .

Tänased seiklused

Tänasida toimetusi ära viska homse varna vaid ülehomse, nii võidad ühe vaba päeva.

Kõik need jamad tulenesid sellest et mu kallil emal oli eile sünnipäev. Kuna ma eile Järvakanti minna ei viitsinud, saanud ega eriti ei tahtnud, siis tegin seda täna.

Ärkasin suht vara, aga vaatamata sellele jõudsin bussijaama nii hilja et mulle vajaliku bussi piletid oli välja müüdud.

Kui otse ei saa lähme ringiga.

Kappasin Tallinna maantee äärde hääletama. Tallinnast ju ikka mõni buss mulle soovitud suunas läheb. Peale mõneajalist käpa viibutamist korjas minu ja ühe tüübi peale üks kena noor paar, kes sõitsid Keilasse ja pakkusid meile apelsine. Laeva kandis korjati veel üks mimm peale. Sõitsime täitsa tükk aega üheskoos (Mäoni), siis läks tüübu maha, mimm sõitis Mustlani ja mind pandi Jüri lähedal maha ( Keilasse saab Tallinnat läbimata veits kiiremini ja väiksema kütusekuluga).

Nonii, mis edasi?

Edasi üritasin tulutult autosid hääletada ja vantsisin lähima bussipeatuseni, õnneks üks buss tuli ka kohe ja sain päälinna. Päälinna bussijaamas selgus kurb tõsiasi, et Järvakandi buss lahkus juba tund aega tagasi ja järgmiseni on nii umbes 5 tundi aega. Oli ka variant minna rongiga Eidaperre, aga see oleks eeldanud hilisemat 10 km vantsimist ( küll kenal rabasel maastikul) ja ajaliselt poleks võitnud. Sisustasin siis aega kasulikult ja ostsin omale raamatu. Kalli raamatu. Valge raamatu. Jah, Pantokraatori Valge raamatu. Väärt lugemine, eriti neile kes sellest bändist midagi teavad ja peavad. Mina tean neid vist tänu ühele kursaõe kassetile, mida ta ühikas mängis. Kui ma õigesti mäletan siis oli see vist Tuba tuules. Ja uuesti vastasin nad aastal 2002, kui ostsin CD Jäi servi seisma.